Vibujaht Prantsusmaal

Autor: Bob Eslampour, Prantsusmaa Vibujahi Seltsi esindaja ja Euroopa Vibujahi Föderatsiooni 1^st asepresident

Tõlkis: Rita-Anette Kohava
Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Jahimees 5/2019

Prantsusmaal on juba kolm põlvkonda aktiivseid vibujahimehi. Tänavu tähistab vibujahi assotsatsioon (ASCA) 50. sünnipäeva.

Ametliku jahipidamisviisina tunnistati vibujahti Prantsusmaal 1995. aastal. Nüüdseks on vibujahimehed suurepäraselt sulandunud jahikogukonda, olles selle täisväärtuslikud liikmed. Vibujahiks on lubatud kõik jahipidamisviisid: hiilimisjaht, jaht kõrgistmelt ja ka ajujaht. Vibujahimeestele kehtivad samad jahiajad nagu püssimeestele, samuti on lubatud jaht samadele ulukitele. Viimase kümne aasta jooksul on järjest rohkem hakatud korraldama ühisjahte, kus vibujahimehed saavad suuruluki ajujahis spetsiaalsed kohad.

Vibujahimeste hea maine

Paljud vibujahimehed on loomulikult ka püssijahimehed. Neid köidab sageli vibujaht kui nauditav katsumus jõuda ulukile lähidistantsile. Vibujahimeeste avalik kuvand Prantsusmaal on väga hea.

Jahimeeste selts (FNC) on propageerinud vibujahti kui suurepärast võimalust värvata noorema põlvkonna jahimehi. Ka paljud teised, kellel puudub vibujahikogemus, tunnevad selle vastu suurt huvi. Seda on näha ja tunda ühisjahtidel ning messidel, kus vibujahimeestele esitatakse palju-palju küsimusi. Vibude tõhusust demonstreerides võidetakse üha rohkem tähelepanu ja imetlust. Vibujahimehed propageerivad eelkõige vastutustundlikku jahipidamist ja valiklaskmist lühidistantsidelt. Statistika näitab, et keskmine laskekaugus pikkvibuga on 12m, jahivibuga (recurve) 14 m ja plokkvibuga 16m, mis tagab ka hea tabavusprotsendi.

Viis põhipunkti

Vibujahi ajalugu. Et teada, kuhu oleme teel, peame teadma, kust me tuleme.
Rahvusliku organisatsiooni stuktuur ja kohalike klubide võrgustik kui edu võti.
Prantsusmaa vibujahi seltsi (FFCA) mission ja tegevus, lisaväärtuste loomine vibujahi kogukonna abil.
Vibujahi seltsi väärtused ja tõekspidamised kui meie teejuht ja Põhjanael.
Suhted Prantsusmaa jahimeeste seltsiga (FNC).

Ajalugu
Esimene vibujahiklubi ASCA moodustati Prantsusmaal 50 aastat tagasi dr Michel Deramondi algatusel. Paljud asutajaliikmed ning nende lapsed ja lapselapsed on jätkuvalt aktiivsed liikmed. Michael Deramond oli väga pühendunud jahimees ja jäädvustas kõik oma jahid. Tema märkmeid on arhiveeritud ja nii saab näiteks 1963. aasta artiklist lugeda tema esimesest lasust Sahaara mägikitsele traditsioonilise vibuga.

Ta oli üks vibujahti propageeriva liikumise juhte. Tema järjepidev lobitöö jahimeeste seltsis võimaldas korraldada testjahte ja saada eramaaomanikelt luba valikjahiks vibu ja noolega. Toonased eestvedajad rõhutasid järjepidevalt vibujahi positiivseid külgi, et saavutada legaalse jahi staatust. 24 aastat järjepidevat tööd tõi vibujahile lõpuks ametliku jahipidamisviisi staatuse.

Sarnaselt vibujahi liikumisega USA-s varastel 1900. aastatel töötasid prantslased vabatahtlikult, levitades oma sõnumit üle kogu Prantsusmaa ja asutades järjest uusi vibujahiklubisid.

Prantsusmaa kogemuse põhjal võib öelda, et klubide mudel on kõige tõhusam, et levitada vibujahiideed erineva jahikultuuriga piirkondades ja tagada, et see suurepärane jahipidamisviis leiaks hea vastuvõtu kohalikus kogukonnas.

Vibujahi propageerimiseks on vaja korraldada jahte ja tutvustada vibusid teistelegi jahimeestele. See ei ole võimalik ilma pühendumiseta.

Toonased eestvedajad pidid olema nutkad, et leida võimalusi testjahtideks. Jahikire hoidmiseks lennati jahile üle mere peamiselt Ameerikasse ja Aafrikasse, kirjutati artikleid ja avaldati neid Prantsusmaal. Eestvedajad suutsid teha head koostööd jahimeeste seltsi ja keskkonnaministeeriumi võtmeisikutega. Vibujahi legaliseerimiseks tehti lobitööd eri tasanditel, kuid ilma klubilise tegevuseta poleks see olnud võimalik.

Teine tähtis samm oli vibujahi veltsi (FFCA) asutamine. Selle esimene president ja asutajaliige oli Xavier Pechenart. Koostöös jahimeeste seltsiga pandi kirja esimesed raamtingimused vibujahiks ning vibujahi sertifitseerimise ja litsentsi saamise kord.

Mõned vead toonastes reeglites küll tehti, kuid need on nüüd parandatud. Näiteks vibu tugevuse nõue oli varasematel aastatel liigarange. Sellega välistati noorjahimeeste ja naisküttide kaasamine, kuid nemad on suurepärane sihtrühm.

Kohalike klubide võrgustik
Praeguseks on Prantsusmaal üle 20 000 registreeritud vibujahimehe. Vibujahi seltsil on umbes 3000 toetajaliiget ja alates 1969. aastast on loodud 155 klubi. Aktiivseid klubisid on 87, keskmiselt on neis 34 liiget. 81 klubis on üks või rohkem sertifitseeritud instruktorit, kes tegelevad liikmete koolituse ja oskuste arendamisega.

Vibujahi selts aitab jahimeeste seltsil korraldada kohustuslikku vibujahi sertifitseerimist ja litsentside väljastamist. Kõigil vibujahimeestel peab olema kehtiv jahitunnistus koos vibujahi tunnistusega, mille saab ühepäevaselt JFO kursuselt.
JFO kursusi korraldatakse alates 1995. aastast. 40% osalejatest soovib minna vibujahile, 60% osaleb sooviga tutvuda vibujahi või jahiga üldiselt.

Sellised kursused toimuvad ainult Prantsusmaal. Kursustel tutvustatakse vibujahti ja seda puudutavaid materjale ning põhilisi regulatsioone, sooritatakse laskeinstruktorite juhendamisel laskekatse ning saadakse vibujahi luba.
Välismaa vibujahimehel peab olema kehtiv litsents kodumaal, et saada piiratud kehtivusega kohalik jahilitsents, mille tavaline kehtivusaeg on viis kuni üheksa päeva. JFO kursuse läbimine pole vajalik.

Tõekspidamised

Keskendume põhilistele/minimaalsetele seaduslikele reeglitele, väldime välistamisi (tuleb olla ettevaatlik liigsete tehniliste piirangutega). Kaitseme vabadust jahipidamiseks, vältides tehnokraatlikke piiranguid.

Keskendume kogemuste jagamisele, teadmiste edasiandmisele ja koolitusele ning toetame eetilist ja vastutustundlikku jahipidamist.
Toetame jahikogukonna ühtsust. Me kõik oleme jahimehed, alles seejärel vibujahimehed.
Vabatahtlikkus. Mittetulundusühingu kõik liikmed, kaasa arvatud instruktorid, on vabatahtlikud. Välditakse igasugust huvide konflikti, mitte ühelgi juhtfiguuril ei tohi olla vibujahiga seotud ärihuvisid.
Jahipidamine on inimlik ja kultuuriline kogemus, tehnoloogia on vaid vahend. Eelistus jahipidamiseks vibu ja noolega on isiklik avastusretk ja maksimaalne üheks saamine loodusega. Propageerime kõike, mis täiustab eetilise jahi ideed.

Missioon ja tegevused

Propageerida vibujahti rahvuslikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.
Propageerida vibujahi väärtusi ning toetada isiklikku vastutust ja jahieetikat.
Treenida ja koolitada vibujahimehi ning propageerida meisterlikkust.
Arendada ja toetada vibujahimeeste seotust ning suhestumist keskkonnaga.

Treeningprogrammide eesmärk on luau parim sisu, et võrgustikku kuuluvad kvalifitseeritud instruktorid kõigis regioonides võiksid jagada häid oskusi.

Vibujahi selts annab välja ka kvartaliajakirja “Chasse à L’Arc”, mis kajastab treeninguid, ühisjahte ja 3D-laskevõistlusi klubides.

Väärtused ja tõekspidamised

Pea jahti alati nii lähedalt kui võimalik. Jahipidamine ei ole ainult laskmine.
Jahi peab olema nii kerge kui võimalik, hoida seda võimalikult lihtsana.
Loo lihtsad võimalused lasuks, toetudes põhjalikele teadmistele ulukist, keskkonnast ja loodusest.

Suhted jahimeeste seltsiga

Vibujahi selts väärtustab tugevat partnerlust jahimeeste seltsiga, kellega jagatakse ühist motot: “Jahimehed on peamised looduskaitsjad Prantsusmaal”.

Vibujahi selts ei sõltu rahaliselt jahimeeste seltsist, kuid ennast määratletakse kõigepealt jahimeeste ja alles seejärel vibujahimeestena. “Kolmest musketärist” tuntud motot “Üks kõigi, kõik ühe eest!” levitatakse jahimeeste seas üle Prantsusmaa.

Kokkuvõtteks

Prantsusmaal on palju erinevaid maastikke ja kuluurie Korsikast kuni Elsassini. Meie peaeesmärk on arvestada eri piirkondade jahikultuuri vibujahi propageerimisel.

Minu nõuanne Eesti kolleegidele on keskenduda kohalikele tavadele ja toetada tugevate sidemete loomist kohalike jahikogukondadega. Me kõik oleme jahimehed ja töötame ühiselt jahipidamise mitmekesistamise nimel, olles jahipidamise tõelise väärtuste kandjad.