Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Jahimees 4/2020
Foto autor: Mario Traks
Vibujaht kütab tänases Eestis kirgi nii jahimeeste kui loomakaitsjate seas. Mõlemi seas on neid, kes on veendunud, et vibujahi puhul on tegemist ebatäpse ja loomadele kannatusi ning piinu põhjustava jahipidamisviisiga. Tänapäeval peetakse vibujahti siiski valdavalt plokkvibudega, mille täpsus tänu sihikule on võrdne või ületab kohati sileraudse püssi kuulitabavust.
Lisaks Taanis läbiviidud uuringule, millest eelmistes ajakirjanumbrites juttu on olnud, on oma panuse andnud ka Hispaania, kus on uuringuid ja katsejahte korraldatud lausa mitu korda. Ikka selleks, et avalikkuse ja loomakaitsjate hirme leevendada.
Refereeringus käsitletava vibujahi puhul ei saagi me rääkida jahist tavapärases mõistes, vaid pigem nimetavad kohalikud ise seda keskkonnakaitseliseks operatsiooniks.
Probleemiks ulukite suur asustustihedus
Madridi piirkonnas on kõige probleemsemateks suurulukiliikideks metssead, mets- ja kodusea hübriidid, mägikitsed, metskitsed, punahirved ja kabehirved.
Eriti teravad on metssigadega seotud sotsiaalsed probleemid, kuna seoses toitmisega on metsikud sead minetanud inimpelguse ning väikesed karjad on liitunud suurteks karjadeks. Kasvanud on rünnakute arv inimeste ja koduloomade vastu. Samuti on suure asustustiheduse tõttu kasvanud liiklusõnnetuste arv.
Esialgu prooviti metssigade populatsiooni vähendamiseks kasutada mittesurmavaid meetodeid. Kasutati spetsiaalseid eluspüügilõkse, kuid pärast mitmeaastast katsetamist leiti, et need olid ebaefektiivsed ja väga kulukad. Lõksude puhul tekitasid probleeme näiteks lõksudesse püütud ulukeid vabadusse päästvad või lõkse lõhkuvad loomakaitsjad. Samuti vajasid lõksud väga sagedast kontrollimist, et kuumade ilmade puhul vältida lõksu langenud loomade dehüdreerumist. Kuna metssigade arvukus on Hispaanias väga kõrge, siis oli keeruline ka püütud isendite ümberasustamine.
Viimase alternatiivina otsustati anda võimalus testjahiks plokkvibudega
Madridi piirkonnas läbi viidud projekti kaasati suurte kogemustega vibukütid (SCAES-FMC), kes läbisid IBEP-i (rahvusvahelise vibujahi koolitusprogramm) koos spetsiaalkoolitusega. Projekti dokumenteeriti, selle raames koguti teaduslikku tõendusmaterjali ning valmis ka kolm dokumentaalfilmi.
Projekti esimene faas ehk nö testjaht toimus 15.12.2011-31.01.2012, mille käigus tabatud 45 vibuga kütitud metssiga analüüsiti põhjalikult Veterinaarametis. Analüüsi tulemused kinnitasid, et tabamuse korral kopsudesse ja/või südamesse, saabusid uluki teadvusetu olek ja surm kiirelt, põhjustamata sealjuures asjatut valu ja emotsionaalseid kannatusi. Neid andmeid ja Veterinaariameti kinnitust peeti piisavaks, et projekti jätkata ning lisauuringuid ei peetud vajalikuks.
Teise faasi – 2012-2016 enam Veterinaarametit ei kaasatud, kuid dokumenteeriti siiski kõik projekti käigus kütitud ulukitega seotud andmed – tabamiskoht, liikumiskaugus peale tabamust jms.
Mida numbrid näitasid? –
Keskmine laskekaugus oli 14m, kusjuures garanteerimaks lasu täielikku tabavust oli vibuküttidel keelatud laskmine kaugemalt kui 25m.
Projekti käigus kütitud 199 metsseast ei saadud kätte ainult kaht looma, kes olid küll surmavalt haavatud (tabatud kopsulasuga, mida kinnitas õhumullidega veri noolel), aga jõudsid peale tabamust liikuda läheduses olevasse jõkke ja kadusid veevooluga.
Seega same antud projekti juures rääkida 100% tabamisedukusest *
Samuti selgitati välja, et kui tabamuse saavad mõlemad kopsud, on keskmine jälitusmaa 40 meetrit. Kui aga tabamuse saavad mõlemad kopsud ja süda, siis on keskmine jälitusmaa 25 meetrit.
Projekti kaasatud küttide vibude keskmised tõmbetugevused olid 65-70 naela ehk 29-31 kilo (minimaalseks vibu tõmbetugevuseks oli sätestatud 60 naela ehk 27,22 kilo).
Projekti tulemused rakendati edukalt praktikasse
Madridi linnapiirkondades on vibujahiga saavutatud suurepäraseid tulemusi ning see on ametivõimude poolt kõrgelt hinnatud meetod. Samuti kütitakse populatsiooni reguleerimise eesmärgil sigu ja hirvi Madridi lähedal asuval UNESCO biosfäärikaitsealal.
Jahivibudega kütitakse linnas, linnalähedastes piirkondades ja kaitsealadel, kus tulirelvasid kasutada ei ole võimalik.
Arvestades asjaolu, et enamus kütitavatest aladest moodustavad avalikud alad (va reservaadid) ja kõigil on võimalik seal vabalt liikuda, siis kütitakse enamasti öösiti ning esmaspäevast reedeni. Küttidele on sealjuures rakendatud eritingimused. Nad võivad muu hulgas kasutada vibu küljes valgusteid või öövaatlusseadmeid.
Madridi Keskkonnaagentuur otsustas Guadarrama Rahvuspargis katsetada vibujahti mägikitsedele, kuna nende populatsioon oli tohutu ning keskkonnataluvus oli ületatud. Kümnele kogenud vibukütile anti luba küttida 52 selleks spetsiaalselt välja valitud looma. 24 päeva pärast olid kütitud kõik 52 ette nähtud mägikitse, kusjuures kõik loomad olid tabatud ühe surmava lasuga.
** Märgime ära, et vältimaks avalikkuse häirimist, toimusid testjahid valdavalt öösiti, lubatud oli kasutada kunstlikku valgustust. Et kiirendada veelgi otsimisprotsessi, kasutati võimalusel ka jäljekoerte abi.
Refereeritud Javier Sintes Pelaz 06.10.2016 esitatud ülevaatest.
- Euroopa Vibujahi Föderatsiooni (EBF) konsultant Hispaanias
- Rahvusliku Vibujahi Koolitusprogrammi (NBEF) esimees ja Rahvusvahelise Vibujahi Koolitusprogrammi (IBEP) [KP1] vaneminstruktor Hispaanias
- Madridi jahiföderatsiooni ulukipopulatsioonide haldamise vibujahimeeskonna (SCAES-FMC – ellu kutsutud Madridi Keskkonnaagentuuri kantsleri Juan José Cerrón Reina poolt aastal 2011) nõustaja
- Madridi Keskkonnaagentuuri vibujahi nõustaja
Estonian
English
French
German
Russian